Loomadel esineb kaks stressi vormi.
Uus keskkond – eriti siis kui loom on selle situatsiooniga äkitsi silmitsi. Looduses on uudsus ja võõrad nähtused või helid tihti ohu märgiks.
Linnule ebasobivad välistingimused moodustavad stressorite kogumi. Stressorid jaotatakse järgmistesse rühmadesse:
99% kogu maailma muna- ja kanalihatoodangust pärineb suurtest farmidest, kus linnud on jäetud ilma võimalusest koos kaaslastega toitu otsida, end päikese käes soojendada, muru peal vabana kõndida, pesi ehitada ja liivavanni võtta.
Tõuaretuse abil on broilerite lihamassi kasv nii kiireks muudetud, et linnud saavutavad vajaliku kaalu juba 5–6 nädalaga. Kehamassi ülikiire suurenemine põhjustab nii jalaluude arengu häireid kui ka südame- ja kopsupuudulikust, sest luud ja elundid ei suuda seesuguse tempoga sammu pidada.
Kodulinnud on väga stressialtid. Stressi tekkepõhjuseks ja näiteks hüsteeriahoogude tekkeks on piisav ka ühekordne võõra heli või valgussähvatuse esinemine. Pärast tööstuslikele pidamisviisidele üleminekut on lindudel üha sagedamini hakanud ilmnema kätumishäireid. Sihitud liikumised, ülemäärane erutus, hüsteeriahood, sulgede nokkimine ja kannibalism. Kodulindude eellased said paljusid stressoreid vältida põgenemisega, intensiivpidamisel see võimalus puudub. Evolutsiooni kestel kasvas tibu emaslinnu kõrval ja õppis liigi püsima jäämiseks vajaminevaid käitumisviise, puuris neil sellist võimalust ei ole. Ühest põhjust kannibalismiks ei ole, tavaliselt kutsuvad selle esile korraga mitmed lindude pidamis- ja söötmisvajadustele mitte vastavad asjaolud. Kannibalism ja sulgede nokkimine ei ole ründavad käitumisvormid, nokkiva kana hoiak on sama rahulik kui söömise juures ja nokitav lind ei põgene alati nokkija eest ära. Kui ümbritsevas keskkonnas on sellised tegureid, mis häirivad linde, võivad halvemini kohanevad linnud hakata üksteist nokkima.
Kartlikkus, paanikahood ja lendlemine on suuremal või vähemal määral kanade hüsteeria väljunditeks. Lindude hüsteeria puhul liiguvad kanad algul ruumis närviliselt, nagu otsiks varjepaika. Paari päeva möödudes teeb mõni lind hädakisa, püüdes samal ajal lendu minna. Suur osa lindudest järgib teda. Kanad lendlevad mõne minuti kestel meeletult vastu puurivõrku või ka talitajat. Osa linde üritab ennast teiste alla ära peita, kuhjudes ruumi nurkadesse ja lämbudes. Hüsteeria korral suureneb lindude ruumivajadus oluliselt kuid puuri suurus on jääv. See kutsub esile tugevat stressi, mistõttu osa linde jääb oma territooriumile oimetult lebama.
Muskuspartide ja partide paaritumise järgselt võib esineda suguti nokkimist. Pärast paaritumist teeb isasmuskuspart rida tseremoniaalseid liigutusi ja korrastab sulgi. Samal ajal tõmbub kehaõõnde tagasi ka 4–5 cm pikkune kopulatsiooniorgan – suguti. Just sellel ajal võivad teised isaspardid väljarippuvat sugutit nokkida ja seda tugevasti vigastada. Tingitud on see tihedast paigutusest lindlas või solaariumis, ning vees paaritumise võimaluse puudumine. Normaalses olukorras paarituvad muskuspardid ja haned vees. Vees tõmbub suguti kiiresti tagasi ega jää teiste lindude meelevalda.
Lindude tapaeelsel käitlemisel tekitab kõige enam stressi linnule pea alaspidi pööramine.
Lindude asetamine neid vesivanni toimetava konveieri riputite külge on lindude asendi tõttu stressirikas, tekitades hirmu ja valu. Kuna broilerite jalad on väga erinevate mõõtmetega, siis jämedate jalgadega lindude kinnitamisel on oht, et võidakse jõudu kasutada.
Kuumastressi ära hoidmiseks tapaeelsel pidamisel on tapamajadesse ootealale rajatud ventilatsiooni süsteemid. Lindude hoidmine ootealal 1, 2 või 3 tundi tõstab nende kehatemperatuuri.
Valu: lindudel, kaasaarvatud pardid ja haned, on arvukalt valuretseptoreid ning väljakujunenud valutajumise süsteeme. Kudede vigastustega, mille on tekitanud käitlemine, võib kaasneda valu.
- Psühholoogiline: uus keskkond, kontakt inimestega, kohtlemine, vastupidavus st kui kiiresti loomad on võimelised adapteeruma.
- Füsioloogiline: nälg, janu, väsimus, vigastused, väga suured temperatuuri kõikumised.
Uus keskkond – eriti siis kui loom on selle situatsiooniga äkitsi silmitsi. Looduses on uudsus ja võõrad nähtused või helid tihti ohu märgiks.
Linnule ebasobivad välistingimused moodustavad stressorite kogumi. Stressorid jaotatakse järgmistesse rühmadesse:
- füüsikalised, näiteks madal temperatuur;
- keemilised, näiteks kõrge ammoniaagi kontsentratsioon õhus;
- söödast tingitud, näiteks järsk ratsiooni vahetamine;
- traumaatilised, näiteks nokalõikamine;
- transpordist tingitud, näiteks lindude ümberpaigutamine, veol kogevad linnud uut liikumist – vibratsiooni ja teisi tegureid; ebasoodsate transpordist tingitud tagajärgede hulka kuuluvad füüsilised, füsioloogilised ja käitumuslikud muutused;
- tehnoloogilised, näiteks liiga palju linde puuris/kastis/konteineris;
- bioloogilised, näiteks infektsioonhaigused;
- sotsiaalsed, näiteks võitlus liidrikoha eest kanakarjas.
99% kogu maailma muna- ja kanalihatoodangust pärineb suurtest farmidest, kus linnud on jäetud ilma võimalusest koos kaaslastega toitu otsida, end päikese käes soojendada, muru peal vabana kõndida, pesi ehitada ja liivavanni võtta.
Tõuaretuse abil on broilerite lihamassi kasv nii kiireks muudetud, et linnud saavutavad vajaliku kaalu juba 5–6 nädalaga. Kehamassi ülikiire suurenemine põhjustab nii jalaluude arengu häireid kui ka südame- ja kopsupuudulikust, sest luud ja elundid ei suuda seesuguse tempoga sammu pidada.
Kodulinnud on väga stressialtid. Stressi tekkepõhjuseks ja näiteks hüsteeriahoogude tekkeks on piisav ka ühekordne võõra heli või valgussähvatuse esinemine. Pärast tööstuslikele pidamisviisidele üleminekut on lindudel üha sagedamini hakanud ilmnema kätumishäireid. Sihitud liikumised, ülemäärane erutus, hüsteeriahood, sulgede nokkimine ja kannibalism. Kodulindude eellased said paljusid stressoreid vältida põgenemisega, intensiivpidamisel see võimalus puudub. Evolutsiooni kestel kasvas tibu emaslinnu kõrval ja õppis liigi püsima jäämiseks vajaminevaid käitumisviise, puuris neil sellist võimalust ei ole. Ühest põhjust kannibalismiks ei ole, tavaliselt kutsuvad selle esile korraga mitmed lindude pidamis- ja söötmisvajadustele mitte vastavad asjaolud. Kannibalism ja sulgede nokkimine ei ole ründavad käitumisvormid, nokkiva kana hoiak on sama rahulik kui söömise juures ja nokitav lind ei põgene alati nokkija eest ära. Kui ümbritsevas keskkonnas on sellised tegureid, mis häirivad linde, võivad halvemini kohanevad linnud hakata üksteist nokkima.
Kartlikkus, paanikahood ja lendlemine on suuremal või vähemal määral kanade hüsteeria väljunditeks. Lindude hüsteeria puhul liiguvad kanad algul ruumis närviliselt, nagu otsiks varjepaika. Paari päeva möödudes teeb mõni lind hädakisa, püüdes samal ajal lendu minna. Suur osa lindudest järgib teda. Kanad lendlevad mõne minuti kestel meeletult vastu puurivõrku või ka talitajat. Osa linde üritab ennast teiste alla ära peita, kuhjudes ruumi nurkadesse ja lämbudes. Hüsteeria korral suureneb lindude ruumivajadus oluliselt kuid puuri suurus on jääv. See kutsub esile tugevat stressi, mistõttu osa linde jääb oma territooriumile oimetult lebama.
Muskuspartide ja partide paaritumise järgselt võib esineda suguti nokkimist. Pärast paaritumist teeb isasmuskuspart rida tseremoniaalseid liigutusi ja korrastab sulgi. Samal ajal tõmbub kehaõõnde tagasi ka 4–5 cm pikkune kopulatsiooniorgan – suguti. Just sellel ajal võivad teised isaspardid väljarippuvat sugutit nokkida ja seda tugevasti vigastada. Tingitud on see tihedast paigutusest lindlas või solaariumis, ning vees paaritumise võimaluse puudumine. Normaalses olukorras paarituvad muskuspardid ja haned vees. Vees tõmbub suguti kiiresti tagasi ega jää teiste lindude meelevalda.
Lindude tapaeelsel käitlemisel tekitab kõige enam stressi linnule pea alaspidi pööramine.
Lindude asetamine neid vesivanni toimetava konveieri riputite külge on lindude asendi tõttu stressirikas, tekitades hirmu ja valu. Kuna broilerite jalad on väga erinevate mõõtmetega, siis jämedate jalgadega lindude kinnitamisel on oht, et võidakse jõudu kasutada.
Kuumastressi ära hoidmiseks tapaeelsel pidamisel on tapamajadesse ootealale rajatud ventilatsiooni süsteemid. Lindude hoidmine ootealal 1, 2 või 3 tundi tõstab nende kehatemperatuuri.
Valu: lindudel, kaasaarvatud pardid ja haned, on arvukalt valuretseptoreid ning väljakujunenud valutajumise süsteeme. Kudede vigastustega, mille on tekitanud käitlemine, võib kaasneda valu.