Nahk ja nahatekised
Lindude nahk on õhuke ja kuiv, sest puuduvad higi- ja rasunäärmed. Lindude naha värvus sõltub linnuliigist, tõust, vanusest ja toitumusest, olles tingitud peamiselt pärisnahas ladestunud pigmendist.
Nagu iga bioloogiline barjäär, on nahk ühteviisi nii organismi kaitsja väliskeskkonna mõjude vastu kui väliskeskkonnast iformatsiooni hankija oma väga mitmesuguste retseptorite kaasabil. Nahk deponeerib kuni 30% verest, tema kaudu väljutatakse 70−80% kogu organismis toodetavast soojusest.
Naha paksus on lindudel väga varieeruv, sõltudes linnuliigist, vanusest ja toitumusest. Kanadel võib naha paksus olla 0,3−2,3 ja hanedel 1,6−2,8 mm. Seejuures on marrasknaha ehk epidermise paksus 20−25 μm, pärisnaha ehk dermise paksus 300−600 μm ja alusnaha ehk subkuutise paksus 1000 μm ja rohkem. Alusnahas paiknevad sulefolliikulid koos vastavate lihastega, samuti on alusnahas rikkalikult rasva.
Lindude nahatekisteks on suled, noka sarvkiht, kannused (pöiakannused) ja küünised, nahasoomused jalgadel, kanadel hari, lokutid, kõrvalapid, pärlkanadel kiiver, kalkunitel korallid ja lihaskasve pealael. Nahatekiste hulka loetakse ka päranipunääre.
Linnu keha on kaetud sulgedega. Nad kaitsevad lindu liigse soojuskao ja mehaaniliste mõjutuste eest. Sulestik annab linnule ka liigile omapärase keha kuju. Linnu sulestikus jaotatakse suled vastavalt nende ehitusele ja funktsioonile kontuur-, udu-, pooludu-, niit- ja harjassulgedeks. Kontuursulgede hulka kuuluvad kattesuled, lennu- ehk hoosuled tiibadel ja saba- ehk tüürsuled linnu sabas. Viimaste hulka kuuluvad ka kukkede sabas sirp- ehk laulusuled. Sulgimisel langevad vanad suled nahas asetsevaist suletuppedest välja ning asenduvad uutega. Kiirem või aeglasem sulgede vahetumine, millega kaasneb munemise vähenemine või isegi täielik lakkamine, on lindudel iga aasta korduv loomulik bioloogiline protsess. Sulgimise saabumise aeg ja kiirus varieeruvad indiviiditi.
Kana peal ja kaelal on nahatekisteks hari, lokutid, kõrvalapid ja noka sarvkiht. Harja kuju ja suuruse järgi saab otsustada sugupoole ning tõu üle. Kukkedel on hari ja lokutid tunduvalt suuremad kui kanadel. Hari ja lokutid on lindudel tähtsad soojust vahendavad organid. Harja välimus ja värvus näitab linnu tervislikku seisundit ning kanade puhul ka seost munemisperioodiga. Munemise kõrgperioodil on hari suurenenud ja erepunane, munemisperioodi lõpul aga kahvatub, muutub väiksemaks ja isegi kiprub. Ka haige kana või kuke hari on kahvatu ja väike.
Lokutid on alanoka all paaris asetsevad nahatekised. Kalkunitel on sellel kohal vaid rippuv nahakurd. Munatõugu kanadel on lokutid suuremad kui lihakanadel. Mõnel liha- ja munakana tõul on lokutid tihedalt kaetud lühikeste sulgedega, moodustades midagi habemetaolist.
Kõrvalapid asetsevad väikeste jäikade suledega kaetud väliskõrvaavadest allpool. Tõuti on nende suurus, kuju ja värvus erinev. Munakanatõugude esindajail on kõrvalapid valged ja suured, liha-muna ja lihakanadel väiksemad ja punakamad.
Noka sarvkate on lindudele iseloomulik nahatekis. Nokk on mitmesuguse kuju ja värvusega. Kana ja kalkuni nokk on lühike, teravatipuline, siledate nokaservadega; veelindudel lamestunud. Kanadel on kergelt kumera ja otsast terava noka sarvkate enam-vähem kogu noka ultuses ühesuguse paksusega. Hanede ja partide laiema ning lamedama noka sarvkate paikneb rohkem noka külgedel ja tipul. Veelindudel on noka servas tihedalt üksteise kõraval sarvliistakud, mille vahelt vett ja muda läbi kurnates hangivad need linnud toitu. Hanede ja partide ülanokk lõpeb ümara või ovaalse nokaküünisega, mis on veidi heledam kui ülejäänud noka osad.
Luikhane baasil aretatud hanetõugudel on noka ausel luulise alusega kõrgend − kügar. Hanede alalõua alust nahavolti nimetatakse taskuks. Kõrvalapid, hari ja lokuti veelindudel ning kalkuneil puuduvad. Kalkunitel on pea ja kaela ülemine osa ilma sulgedeta ning kaetud värvilise ümarjas-ovaalsete nahavoltide − korallidega. Lindude ärritudes muutuvad nahavoldid sinakasvalkjaist roosakasvioletjaiks. Noka aluse ja pealae vahealale kinnitub kalkunil ärritumisel erekteeruv eesmine lihanibu, rahvakeeles ka lont.
Jalgadel paiknevaist nahatekistest on olulisemad küünised, kannused ja nahasoomused. Enamikul lindudel on jookse ja varbad sulgedega katmata, kanadel on jookse ja varbad kaetud soomustesarnase sarvkattega. Täiskasvanud lindudel, eriti mitu aastat vanadel, on soomused väga tugevad ja jäigad. Mõnel lihakanatõul on jookse ja osa varbaid sulgedega kaetud, selliste lindude jalgadel soomuseid tavaliselt ei ole. Veelindude ujulestadel ja varvastel soomused puuduvad. Nende varvaste ja ujulestade nahk ei ole tasane vaid teraline.
Varvaste otstes kasvavad paksenenud sarvmaterjalist küünised, need on linnul abiks nii maapinnal liikumisel, saagi otsimisel kui ka selle kinnihoidmisel ja purustamisel. Kanade puurispidamisel on nende küünised kulumata ning teravad. Kukkedel ja isaskalkunitel on jooksmete sisekülgedel teravad sarvestunud moodustised − kannused (pöiakannused). Noorlindudel nad algul puuduvad. Kannused kasvavad aastas 1,2−2 cm, mistõttu nende pikkuse alusel saab määrata kukkede ja isaskalkunite vanust.
Nahanäärmetest on lindudel esindatud anult üks – päranipunääre, mis paikneb naha all esimeste sabalülide kohal. Ta eritab õlijat vedelikku, mida linnud (eriti veelinnud) kasutavad oma sulestiku võidmiseks. Päranipunäärme sekreet kaitseb linnu sulgi märgumise eest ning võib lindusid mõnevõrra varustada ka D-vitamiiniga. Nimelt sisaldab päranipunäärme sekreet peale rasvade, valkude, nukleiinhapete ja mitmete ensüümide ka D-vitamiini provitamiini ergosteriini. See muutub ultraviolettkiirte mõjul D-vitamiiniks. Mõnel linnuliigil (jaanalind, tuvi) päranipunääre puudub. Halva toitumise ja A-vitamiini puudusel ei erita nääre küllaldasel määral rasu ja linnu suled võivad selle tagajärjel märguda.
Lindude nahk on õhuke ja kuiv, sest puuduvad higi- ja rasunäärmed. Lindude naha värvus sõltub linnuliigist, tõust, vanusest ja toitumusest, olles tingitud peamiselt pärisnahas ladestunud pigmendist.
Nagu iga bioloogiline barjäär, on nahk ühteviisi nii organismi kaitsja väliskeskkonna mõjude vastu kui väliskeskkonnast iformatsiooni hankija oma väga mitmesuguste retseptorite kaasabil. Nahk deponeerib kuni 30% verest, tema kaudu väljutatakse 70−80% kogu organismis toodetavast soojusest.
Naha paksus on lindudel väga varieeruv, sõltudes linnuliigist, vanusest ja toitumusest. Kanadel võib naha paksus olla 0,3−2,3 ja hanedel 1,6−2,8 mm. Seejuures on marrasknaha ehk epidermise paksus 20−25 μm, pärisnaha ehk dermise paksus 300−600 μm ja alusnaha ehk subkuutise paksus 1000 μm ja rohkem. Alusnahas paiknevad sulefolliikulid koos vastavate lihastega, samuti on alusnahas rikkalikult rasva.
Lindude nahatekisteks on suled, noka sarvkiht, kannused (pöiakannused) ja küünised, nahasoomused jalgadel, kanadel hari, lokutid, kõrvalapid, pärlkanadel kiiver, kalkunitel korallid ja lihaskasve pealael. Nahatekiste hulka loetakse ka päranipunääre.
Linnu keha on kaetud sulgedega. Nad kaitsevad lindu liigse soojuskao ja mehaaniliste mõjutuste eest. Sulestik annab linnule ka liigile omapärase keha kuju. Linnu sulestikus jaotatakse suled vastavalt nende ehitusele ja funktsioonile kontuur-, udu-, pooludu-, niit- ja harjassulgedeks. Kontuursulgede hulka kuuluvad kattesuled, lennu- ehk hoosuled tiibadel ja saba- ehk tüürsuled linnu sabas. Viimaste hulka kuuluvad ka kukkede sabas sirp- ehk laulusuled. Sulgimisel langevad vanad suled nahas asetsevaist suletuppedest välja ning asenduvad uutega. Kiirem või aeglasem sulgede vahetumine, millega kaasneb munemise vähenemine või isegi täielik lakkamine, on lindudel iga aasta korduv loomulik bioloogiline protsess. Sulgimise saabumise aeg ja kiirus varieeruvad indiviiditi.
Kana peal ja kaelal on nahatekisteks hari, lokutid, kõrvalapid ja noka sarvkiht. Harja kuju ja suuruse järgi saab otsustada sugupoole ning tõu üle. Kukkedel on hari ja lokutid tunduvalt suuremad kui kanadel. Hari ja lokutid on lindudel tähtsad soojust vahendavad organid. Harja välimus ja värvus näitab linnu tervislikku seisundit ning kanade puhul ka seost munemisperioodiga. Munemise kõrgperioodil on hari suurenenud ja erepunane, munemisperioodi lõpul aga kahvatub, muutub väiksemaks ja isegi kiprub. Ka haige kana või kuke hari on kahvatu ja väike.
Lokutid on alanoka all paaris asetsevad nahatekised. Kalkunitel on sellel kohal vaid rippuv nahakurd. Munatõugu kanadel on lokutid suuremad kui lihakanadel. Mõnel liha- ja munakana tõul on lokutid tihedalt kaetud lühikeste sulgedega, moodustades midagi habemetaolist.
Kõrvalapid asetsevad väikeste jäikade suledega kaetud väliskõrvaavadest allpool. Tõuti on nende suurus, kuju ja värvus erinev. Munakanatõugude esindajail on kõrvalapid valged ja suured, liha-muna ja lihakanadel väiksemad ja punakamad.
Noka sarvkate on lindudele iseloomulik nahatekis. Nokk on mitmesuguse kuju ja värvusega. Kana ja kalkuni nokk on lühike, teravatipuline, siledate nokaservadega; veelindudel lamestunud. Kanadel on kergelt kumera ja otsast terava noka sarvkate enam-vähem kogu noka ultuses ühesuguse paksusega. Hanede ja partide laiema ning lamedama noka sarvkate paikneb rohkem noka külgedel ja tipul. Veelindudel on noka servas tihedalt üksteise kõraval sarvliistakud, mille vahelt vett ja muda läbi kurnates hangivad need linnud toitu. Hanede ja partide ülanokk lõpeb ümara või ovaalse nokaküünisega, mis on veidi heledam kui ülejäänud noka osad.
Luikhane baasil aretatud hanetõugudel on noka ausel luulise alusega kõrgend − kügar. Hanede alalõua alust nahavolti nimetatakse taskuks. Kõrvalapid, hari ja lokuti veelindudel ning kalkuneil puuduvad. Kalkunitel on pea ja kaela ülemine osa ilma sulgedeta ning kaetud värvilise ümarjas-ovaalsete nahavoltide − korallidega. Lindude ärritudes muutuvad nahavoldid sinakasvalkjaist roosakasvioletjaiks. Noka aluse ja pealae vahealale kinnitub kalkunil ärritumisel erekteeruv eesmine lihanibu, rahvakeeles ka lont.
Jalgadel paiknevaist nahatekistest on olulisemad küünised, kannused ja nahasoomused. Enamikul lindudel on jookse ja varbad sulgedega katmata, kanadel on jookse ja varbad kaetud soomustesarnase sarvkattega. Täiskasvanud lindudel, eriti mitu aastat vanadel, on soomused väga tugevad ja jäigad. Mõnel lihakanatõul on jookse ja osa varbaid sulgedega kaetud, selliste lindude jalgadel soomuseid tavaliselt ei ole. Veelindude ujulestadel ja varvastel soomused puuduvad. Nende varvaste ja ujulestade nahk ei ole tasane vaid teraline.
Varvaste otstes kasvavad paksenenud sarvmaterjalist küünised, need on linnul abiks nii maapinnal liikumisel, saagi otsimisel kui ka selle kinnihoidmisel ja purustamisel. Kanade puurispidamisel on nende küünised kulumata ning teravad. Kukkedel ja isaskalkunitel on jooksmete sisekülgedel teravad sarvestunud moodustised − kannused (pöiakannused). Noorlindudel nad algul puuduvad. Kannused kasvavad aastas 1,2−2 cm, mistõttu nende pikkuse alusel saab määrata kukkede ja isaskalkunite vanust.
Nahanäärmetest on lindudel esindatud anult üks – päranipunääre, mis paikneb naha all esimeste sabalülide kohal. Ta eritab õlijat vedelikku, mida linnud (eriti veelinnud) kasutavad oma sulestiku võidmiseks. Päranipunäärme sekreet kaitseb linnu sulgi märgumise eest ning võib lindusid mõnevõrra varustada ka D-vitamiiniga. Nimelt sisaldab päranipunäärme sekreet peale rasvade, valkude, nukleiinhapete ja mitmete ensüümide ka D-vitamiini provitamiini ergosteriini. See muutub ultraviolettkiirte mõjul D-vitamiiniks. Mõnel linnuliigil (jaanalind, tuvi) päranipunääre puudub. Halva toitumise ja A-vitamiini puudusel ei erita nääre küllaldasel määral rasu ja linnu suled võivad selle tagajärjel märguda.
Skelett
Lindude luud on peenemad, tugevamad ja vastupidavamad. Toruluud on õhukeseseinalised, ilma üdita ja pneumaatilised, sest nad sisaldavad hargnenud õhukotte, kuhu õhk tungib kopsubronhide lõppude kaudu. Skeletile on andnud tugevuse mitmete luude kokkukasvamine evolutsiooni kestel. Kõhrkudet − väljaarvatud liigesekõhr − täiskasvanud lindude skeletis ei ole. Hambaid lindudel pole, neid asendab lihasmagu.
Lindudel koosneb skelett nagu imetajatelgi koljust, kere skeletist koos õla- ja vaagnavöötme luudega ning jäsemete luudest. Lindude kolju jaguneb aju ümbritsevaks ajukoljuks ja lõuaaparaati toetavaks näokoljuks. Näokoljus moodustavad alalõualuud ühes vahelõualuudega ala- ja ülanoka skeleti. Enamik kolju luid on liitunud omavahel liikumatult, mõned aga täielikult kokku kasvanud.
Lihased
sisaldavad imetajate lihastega võrreldes vähem sidekudet, on tihedamad ja peenemate lihaskiududega. Põllumajanduslindude eri liikidel on lihased värvuselt erinevad. Kanal ja kalkunl on tiibade-, selja- ja rinnalihastik heledam (eriti pärast keetmist), ülejäänud kerelihastik tumedam. Teistel põllumajanduslindudel on kogu kehalihastik tume. Lindudel ei esine vahelihast ehk diafragmat, mis eraldab kõhuõõnt rinnaõõnest.
Hingamiselundid
koosnevad linnul hingamisteedest (ninaõõs, kõri, trahhea, laulukõri, bronhid, õhukotid) ning respiratoorsetest osadest − kopsudest. Hingamisteedes õhk soojeneb, niiskub, puhastub, kopsudes toimub aga gaasivahetus. Trahhea lõppu jääv laulukõri on lindudel hääleelundiks.
Lindude kahest sümmeetrilisest poolest koosnevad kopsud on koheva sidekoe abil rindkere külge kasvanud. Anatoomiliselt ehituselt erinevad lindude kopsud tunduvalt imetajate kopsudest. Lisaks kopsudele on lindudel veel kopsuvälised õhuruumid – õhukotid. Need on õhukeseseinalised, seestpoolt limaskestaga kaetud kopsuvälised sopistised. Osaliselt ulatuvad õhukotid ka luudesse. Õhukotid võtavad osa lindude hingamisprotsessist, õhupadjanditena kaitsevad nad teisi siseelundeid, aitavad kaasa nende jahutamisele ning neid kasutatakse keha tasakaalustamiseks lennul. Õhukottide funktsioneerimine (laiali- ja kokkutõmbumine) tagab lindude kopsude ventileerimise värske õhuga ning nende hapnikutarbe, vaatamata kopsude väikesele mahule ja lindude väikesele hingamissagedusele (hanedel 9–10, partidel 15–18 ja kanadel 22–25 korda minutis).
Vastupidiselt imetajatele, süsihappegaasi hulga suurenemise korral õhus muutub lindudel hingamine mitte sagedamaks, vaid harvemaks ja võib hoopis lakata. Lind on hapniku puuduse suhtes väga tundlik. Juhul kui hapnikku on õhus normaalse 21% asemel 18%, hakkavad pardid hingeldama. Linnu poolt tarvitatud hapniku hulk oleneb tema füsioloogilisest seisukorrast, toitumisest ja pidamistingimustest.
Veri
Lindude vere- ja lümfisüsteemi kuuluvad süda, vere- ja lümfisooned, veri ja lümf, aga ka vereloome- ja immuunelundid꞉ luuüdi, põrn, harknääre, Fabriciuse paun (kloaagipaun), lümfisüda, seedeelundkonna agregaatlümfisõlmekesed ning hanel ja pardil lümfisõlmed.
Veri moodustab lindude kehamassist 8,5−9,0%. Lindude süda on keha suhtes proportsioonilt suurem kui imetajatel. Kanadel kaalub ta 7–10, hanedel 20–30 ja partidel 10–15 g. Isaslindude süda on raskem kui emaslindude süda. Täiskasvanud lindudel teeb süda minutis 200–300, noorlindudel 400–500 lööki.
Lindude luud on peenemad, tugevamad ja vastupidavamad. Toruluud on õhukeseseinalised, ilma üdita ja pneumaatilised, sest nad sisaldavad hargnenud õhukotte, kuhu õhk tungib kopsubronhide lõppude kaudu. Skeletile on andnud tugevuse mitmete luude kokkukasvamine evolutsiooni kestel. Kõhrkudet − väljaarvatud liigesekõhr − täiskasvanud lindude skeletis ei ole. Hambaid lindudel pole, neid asendab lihasmagu.
Lindudel koosneb skelett nagu imetajatelgi koljust, kere skeletist koos õla- ja vaagnavöötme luudega ning jäsemete luudest. Lindude kolju jaguneb aju ümbritsevaks ajukoljuks ja lõuaaparaati toetavaks näokoljuks. Näokoljus moodustavad alalõualuud ühes vahelõualuudega ala- ja ülanoka skeleti. Enamik kolju luid on liitunud omavahel liikumatult, mõned aga täielikult kokku kasvanud.
Lihased
sisaldavad imetajate lihastega võrreldes vähem sidekudet, on tihedamad ja peenemate lihaskiududega. Põllumajanduslindude eri liikidel on lihased värvuselt erinevad. Kanal ja kalkunl on tiibade-, selja- ja rinnalihastik heledam (eriti pärast keetmist), ülejäänud kerelihastik tumedam. Teistel põllumajanduslindudel on kogu kehalihastik tume. Lindudel ei esine vahelihast ehk diafragmat, mis eraldab kõhuõõnt rinnaõõnest.
Hingamiselundid
koosnevad linnul hingamisteedest (ninaõõs, kõri, trahhea, laulukõri, bronhid, õhukotid) ning respiratoorsetest osadest − kopsudest. Hingamisteedes õhk soojeneb, niiskub, puhastub, kopsudes toimub aga gaasivahetus. Trahhea lõppu jääv laulukõri on lindudel hääleelundiks.
Lindude kahest sümmeetrilisest poolest koosnevad kopsud on koheva sidekoe abil rindkere külge kasvanud. Anatoomiliselt ehituselt erinevad lindude kopsud tunduvalt imetajate kopsudest. Lisaks kopsudele on lindudel veel kopsuvälised õhuruumid – õhukotid. Need on õhukeseseinalised, seestpoolt limaskestaga kaetud kopsuvälised sopistised. Osaliselt ulatuvad õhukotid ka luudesse. Õhukotid võtavad osa lindude hingamisprotsessist, õhupadjanditena kaitsevad nad teisi siseelundeid, aitavad kaasa nende jahutamisele ning neid kasutatakse keha tasakaalustamiseks lennul. Õhukottide funktsioneerimine (laiali- ja kokkutõmbumine) tagab lindude kopsude ventileerimise värske õhuga ning nende hapnikutarbe, vaatamata kopsude väikesele mahule ja lindude väikesele hingamissagedusele (hanedel 9–10, partidel 15–18 ja kanadel 22–25 korda minutis).
Vastupidiselt imetajatele, süsihappegaasi hulga suurenemise korral õhus muutub lindudel hingamine mitte sagedamaks, vaid harvemaks ja võib hoopis lakata. Lind on hapniku puuduse suhtes väga tundlik. Juhul kui hapnikku on õhus normaalse 21% asemel 18%, hakkavad pardid hingeldama. Linnu poolt tarvitatud hapniku hulk oleneb tema füsioloogilisest seisukorrast, toitumisest ja pidamistingimustest.
Veri
Lindude vere- ja lümfisüsteemi kuuluvad süda, vere- ja lümfisooned, veri ja lümf, aga ka vereloome- ja immuunelundid꞉ luuüdi, põrn, harknääre, Fabriciuse paun (kloaagipaun), lümfisüda, seedeelundkonna agregaatlümfisõlmekesed ning hanel ja pardil lümfisõlmed.
Veri moodustab lindude kehamassist 8,5−9,0%. Lindude süda on keha suhtes proportsioonilt suurem kui imetajatel. Kanadel kaalub ta 7–10, hanedel 20–30 ja partidel 10–15 g. Isaslindude süda on raskem kui emaslindude süda. Täiskasvanud lindudel teeb süda minutis 200–300, noorlindudel 400–500 lööki.
Seedeelundid
Põllumajanduslindude seedeelundite hulka kuuluvad nokk, suuõõs, söögitoru, pugu, näärme- ja lihasmagu, kõhunääre, maks ja soolestik. Looduslikku toitumisviisi arvesse võttes kuuluvad põllumajanduslindudest pardid lihatoiduliste, haned taimetoiduliste ning kana segatoiduliste hulka. Nende lindude seedeorganite universaalsus aga võimaldab neil kohaneda ka teistsuguse söödaga.
Nokk on lindudel peamiselt sööda haaramiseks, osalt aga ka peenestamiseks ja suuremate söödatükkide küljest palade lahti raiumiseks-rebimiseks.
Keele ülesandeks on sööda suus hoidmine ja kaasaaitamine selle allaneelamisel. Lindude keel liigub ainult üles, alla ja kõrvale, kuid ei paindu. Keeletipp on kaetud paksu sarvkihiga ning varustatud rohkete sarvkidadega, mille suund on söögitoru poole. Samasuguseid ja samasuunalisi sarvkidasid leidub ka suulaes. See võimaldab lindudel neelata sööta kui pea on ükskõik missuguses asendis.
Vee neelamine kanadel ja kalkunitel, vastupidi, põskede puudumise tõttu saab toimuda ainult pea ülestõstmisel (nad ei saa vett vastu suulage suruda). Haned ja pardid joovad imedes, ilma et neil oleks vaja selleks pead tõsta.
Lindudel leiduvad suus näärmed, mis eritavad erilist võidevedelikku, et kergendada tahke sööda kulgemist suust mööda söögitoru pugusse.
Söögitoru on lindudel väga elastne, mis hõlbustab allaneelatud, mõnikord küllaltki suurte tahkete söödapalade läbimist.
Sööda neelamisel satub sööt söögitorru ning selle kaudu pugusse, edasi näärmemakku ja sealt lihasmakku. Hanel ja pardil pugu puudub. Neil on sellel kohal vaid vähe märgatav käävjas söögitoru laiend.
Pugu on lindudel söödamahuti ja lihasmao täitumise regulaator. Pugu saadab vajadust mööda sööta edasi lihasmaole purustamiseks, sest linnu magu söödamahutina ei toimi. Pugust läheb sööt pugu seinte rütmiliste kokkutõmmete mõjul väikeste portsjonite kaupa läbi näärmemao lihasmakku. Selle poolest on pugu ja lihasmao vahel range funktsionaalne seos: kui lihasmagu tühjeneb, lakkavad tema liigutused ja algab pugu kontraktsioon. Sööda jõudmisel lihasmakku lakkavad pugu kokkutõmbed ja algavad lihasmao kontraktsioonid. Kui lihasmagu on tühi, võib allaneelatud sööt läbida pugu ilma seal peatumata. Alles pärast seda, kui lihasmagu on täitunud, hakkab sööt pugusse kogunema. Joogivesi pugus ei peatu.
Soolestik on seedekanali pikim osa ning ületab põllumajanduslindudel nende kehapikkust 4−6 korda. Soolestikus toimub lõplik seedumine ja seedunud toitainete imendumine.
Kuseelundid
Neerud on lindudel paarilised ja suhteliselt suured. Kusepõis puudub ja kusi väljub kusejuhade kaudu koos roojaga pärakusse ning sealt kloaaki.
Põllumajanduslindude seedeelundite hulka kuuluvad nokk, suuõõs, söögitoru, pugu, näärme- ja lihasmagu, kõhunääre, maks ja soolestik. Looduslikku toitumisviisi arvesse võttes kuuluvad põllumajanduslindudest pardid lihatoiduliste, haned taimetoiduliste ning kana segatoiduliste hulka. Nende lindude seedeorganite universaalsus aga võimaldab neil kohaneda ka teistsuguse söödaga.
Nokk on lindudel peamiselt sööda haaramiseks, osalt aga ka peenestamiseks ja suuremate söödatükkide küljest palade lahti raiumiseks-rebimiseks.
Keele ülesandeks on sööda suus hoidmine ja kaasaaitamine selle allaneelamisel. Lindude keel liigub ainult üles, alla ja kõrvale, kuid ei paindu. Keeletipp on kaetud paksu sarvkihiga ning varustatud rohkete sarvkidadega, mille suund on söögitoru poole. Samasuguseid ja samasuunalisi sarvkidasid leidub ka suulaes. See võimaldab lindudel neelata sööta kui pea on ükskõik missuguses asendis.
Vee neelamine kanadel ja kalkunitel, vastupidi, põskede puudumise tõttu saab toimuda ainult pea ülestõstmisel (nad ei saa vett vastu suulage suruda). Haned ja pardid joovad imedes, ilma et neil oleks vaja selleks pead tõsta.
Lindudel leiduvad suus näärmed, mis eritavad erilist võidevedelikku, et kergendada tahke sööda kulgemist suust mööda söögitoru pugusse.
Söögitoru on lindudel väga elastne, mis hõlbustab allaneelatud, mõnikord küllaltki suurte tahkete söödapalade läbimist.
Sööda neelamisel satub sööt söögitorru ning selle kaudu pugusse, edasi näärmemakku ja sealt lihasmakku. Hanel ja pardil pugu puudub. Neil on sellel kohal vaid vähe märgatav käävjas söögitoru laiend.
Pugu on lindudel söödamahuti ja lihasmao täitumise regulaator. Pugu saadab vajadust mööda sööta edasi lihasmaole purustamiseks, sest linnu magu söödamahutina ei toimi. Pugust läheb sööt pugu seinte rütmiliste kokkutõmmete mõjul väikeste portsjonite kaupa läbi näärmemao lihasmakku. Selle poolest on pugu ja lihasmao vahel range funktsionaalne seos: kui lihasmagu tühjeneb, lakkavad tema liigutused ja algab pugu kontraktsioon. Sööda jõudmisel lihasmakku lakkavad pugu kokkutõmbed ja algavad lihasmao kontraktsioonid. Kui lihasmagu on tühi, võib allaneelatud sööt läbida pugu ilma seal peatumata. Alles pärast seda, kui lihasmagu on täitunud, hakkab sööt pugusse kogunema. Joogivesi pugus ei peatu.
Soolestik on seedekanali pikim osa ning ületab põllumajanduslindudel nende kehapikkust 4−6 korda. Soolestikus toimub lõplik seedumine ja seedunud toitainete imendumine.
Kuseelundid
Neerud on lindudel paarilised ja suhteliselt suured. Kusepõis puudub ja kusi väljub kusejuhade kaudu koos roojaga pärakusse ning sealt kloaaki.
Närvisüsteem
Lindude närvisüsteem on talitluselt sarnane imetajate närvisüsteemiga, kuid lindude klassile omase küllalt suurte anatoomiliste ja füsioloogiliste iseärasustega꞉ peaaju on suhteliselt pisike, ajupoolkerad on vähearenenud, haistmissibulad väikesed, suuraju koorel pole vagusid. Seejuures on aga lindudel samasugused pea- ja seljaaju kestad nagu imetajatel. Seljaaju on lindudel, võrreldes imetajatega, enam arenenud. Sõltuvalt tagasihodlikult arenenud ajupoolkerade poolt juhitavast käitumuslikust närvitalitlusest on põllumajanduslinnud väga stressialtid.
Lindude närvisüsteem on talitluselt sarnane imetajate närvisüsteemiga, kuid lindude klassile omase küllalt suurte anatoomiliste ja füsioloogiliste iseärasustega꞉ peaaju on suhteliselt pisike, ajupoolkerad on vähearenenud, haistmissibulad väikesed, suuraju koorel pole vagusid. Seejuures on aga lindudel samasugused pea- ja seljaaju kestad nagu imetajatel. Seljaaju on lindudel, võrreldes imetajatega, enam arenenud. Sõltuvalt tagasihodlikult arenenud ajupoolkerade poolt juhitavast käitumuslikust närvitalitlusest on põllumajanduslinnud väga stressialtid.
Lindude meeleelundid
Nägemiselundid on lindudel hästi arenenud. Silmade asetus pea külgedel ja kaela suur painduvus avardavad märgatavalt vaatevälja. Lind võib kauge maa tagant selgesti eristada hästivalgustatud esemeid. Nõrgas valguses aga näevad kanad halvasti ja isegi siis, kui nad on näljased, ei võta nad söötasid varju asetatud söödanõudest. Kanad nokivad hästi punase ja rohelise valgusega valgustatud söötasid, halvemini helesinise ja sinise valgusega valgustatud söötasid ja ei noki üldse söötasid violetses valguses, sest selles valguses nad sööta ei näe.
Maitsmispapillide (seen-, leht- ja vallpapillide) puudumise tõttu linnud kas ei oma üldse maitsmismeelt või on see neil nõrgalt arenenud. Sööta valivad kanalised peamiselt nägemis- ja kompimismeele vahendusel. Siiski arvatakse, et linnud eristavad kibedat, magusat ja soolast maitset. Veelinnud, kel on väga kõrgelt arenenud kompimismeel, võivad toituda looduslikes tingimustes (veekogudel) ka pimedas. Nägemis- ja kompimismeelt koos kasutades võivad linnud väga osavalt valida segajõusöödast ja kasvavast taimestikust sobiva suuruse, konsistentsi ja kindla kujuga osi. Seejuures tarbitakse kindla kujuga (terad, graanulid) sööta meelsamini kui samast materjalist jahusegu.
Kuulmiselundid on lindudel samuti hästi arenenud. Mõned linnud kuulevad nõrka piiksumist kuni 50 meetri kaugusele. Kodulindudest on kuulmine kõige enam arenenud kanal. Seda tõestab ka see fakt, et ööpäev enne koorumist reageerib tibu munas keskkonna muutustele ehmatatud piiksumisega, kuid kana kloksumine rahustab ta maha. Kohe pärast koorumist on tibupojad võimelised kuulmise järgi pimedas ema üles leidama 15 m kauguselt. Kloksumise iseloomu järgi leiavad nad üles oma ema, pööramata tähelepanu teistele hauduvatele kanadele. Sama kehtib ka vastupidi: piiksumise järgi tunneb kanaema ära omad tibud. Ema hääl meelitab tibusid palju efektiivsemalt kui tema nägemine, isegi 50 m raadiuses. Kui hääl tuleb ülevalt, eest või tagant, siis tibud ja täiskasvanud linnud ei suuda kindlaks määrata suunda. Kui tibu kaotab ema, annab ta läbilõikava kaebliku häälitsuse, millele kanaema vastab tugevama tihedama kloksumisega. Tibupoeg määrab tema asukoha nii, et jookseb kiiresti erinevatesse suundadesse ja kuulab signaali erinevatest punktidest. Õige suuna leiab ta siis kui häälelained võetakse vastu järjestikku parema ja vasaku kõrvaga. Kõrvalestade, mis paranadab hääle lokalisatsiooni, puudumine kompenseeritakse nähtavasti kaela suure painduvuse ja liikuvusega, võimaldades kiiresti pöörata pead erinevatesse suundadesse.
Nägemiselundid on lindudel hästi arenenud. Silmade asetus pea külgedel ja kaela suur painduvus avardavad märgatavalt vaatevälja. Lind võib kauge maa tagant selgesti eristada hästivalgustatud esemeid. Nõrgas valguses aga näevad kanad halvasti ja isegi siis, kui nad on näljased, ei võta nad söötasid varju asetatud söödanõudest. Kanad nokivad hästi punase ja rohelise valgusega valgustatud söötasid, halvemini helesinise ja sinise valgusega valgustatud söötasid ja ei noki üldse söötasid violetses valguses, sest selles valguses nad sööta ei näe.
- Kodulinnud näevad umbes 300⁰ ulatuses, millest ainult 26 ⁰ on binokulaarne.
- Nägemisteravus on väga hea.
- Värvide nägemine on sarnane inimestele, kõige tundlikumad on kodulinnud rohelise värvi suhtes.
- Tibud eelistavad siniseid objekte punastele, järgnevad oranžid ja rohelised objektid.
- Valguse käes on kodulinnud aktiivsemad kui pimedas.
Maitsmispapillide (seen-, leht- ja vallpapillide) puudumise tõttu linnud kas ei oma üldse maitsmismeelt või on see neil nõrgalt arenenud. Sööta valivad kanalised peamiselt nägemis- ja kompimismeele vahendusel. Siiski arvatakse, et linnud eristavad kibedat, magusat ja soolast maitset. Veelinnud, kel on väga kõrgelt arenenud kompimismeel, võivad toituda looduslikes tingimustes (veekogudel) ka pimedas. Nägemis- ja kompimismeelt koos kasutades võivad linnud väga osavalt valida segajõusöödast ja kasvavast taimestikust sobiva suuruse, konsistentsi ja kindla kujuga osi. Seejuures tarbitakse kindla kujuga (terad, graanulid) sööta meelsamini kui samast materjalist jahusegu.
- Arvatakse, et kodulindude lõhnade tundmine on vähe arenenud, sest ebameeldivad lõhnad ei tekita neil tõrjuvat käitumist.
- Kodulindudel on umbes 300 maitsmisnäsa.
- Tunnetavad vees olevaid tugevamaitselisi komponente.
- Keelduvad joomast vett, mis on temperatuuriga üle 32 ⁰C, ent joovad väga külma vett.
Kuulmiselundid on lindudel samuti hästi arenenud. Mõned linnud kuulevad nõrka piiksumist kuni 50 meetri kaugusele. Kodulindudest on kuulmine kõige enam arenenud kanal. Seda tõestab ka see fakt, et ööpäev enne koorumist reageerib tibu munas keskkonna muutustele ehmatatud piiksumisega, kuid kana kloksumine rahustab ta maha. Kohe pärast koorumist on tibupojad võimelised kuulmise järgi pimedas ema üles leidama 15 m kauguselt. Kloksumise iseloomu järgi leiavad nad üles oma ema, pööramata tähelepanu teistele hauduvatele kanadele. Sama kehtib ka vastupidi: piiksumise järgi tunneb kanaema ära omad tibud. Ema hääl meelitab tibusid palju efektiivsemalt kui tema nägemine, isegi 50 m raadiuses. Kui hääl tuleb ülevalt, eest või tagant, siis tibud ja täiskasvanud linnud ei suuda kindlaks määrata suunda. Kui tibu kaotab ema, annab ta läbilõikava kaebliku häälitsuse, millele kanaema vastab tugevama tihedama kloksumisega. Tibupoeg määrab tema asukoha nii, et jookseb kiiresti erinevatesse suundadesse ja kuulab signaali erinevatest punktidest. Õige suuna leiab ta siis kui häälelained võetakse vastu järjestikku parema ja vasaku kõrvaga. Kõrvalestade, mis paranadab hääle lokalisatsiooni, puudumine kompenseeritakse nähtavasti kaela suure painduvuse ja liikuvusega, võimaldades kiiresti pöörata pead erinevatesse suundadesse.
Kodulindude tervis
Põhilised lindude tervislikku seisukorda iseloomustavad välistunnused on kaal ja kehamõõtmed, pea kuju, silmade seisund, harja ja teiste peaosade seisund, sulestiku välimus, saba ja tiibade asend, jalgade värvus ja asend, kõhu mõõtmed.
Terve linnu tundemärgid:
Tervete lindude väljaheited on tihedad, pruuni värvust, valge kirmega, pühkimisel nad veerevad kergesti.
Haiged ja nõrgad linnud:
Seedehäiretega kanade suled on kloaagi ümbruses vedelate väljaheidetega määrdunud.
Põhilised lindude tervislikku seisukorda iseloomustavad välistunnused on kaal ja kehamõõtmed, pea kuju, silmade seisund, harja ja teiste peaosade seisund, sulestiku välimus, saba ja tiibade asend, jalgade värvus ja asend, kõhu mõõtmed.
Terve linnu tundemärgid:
- sulestik on küllalt rikkalik,
- silmad on selged, täiesti avatud ja läikivad, väljapoole ümardunud,
- pupillid ja vikerkestad on õige välimuse ja värvusega,
- hari, lokutid ja kõrvalapid on hästi arenenud, erksavärvilised ja õrnad,
- on päeval alaliselt liikumas ja energiliselt tegev, otsides sööta, sest ta söögiisu, eriti kõrge jõudluse puhul , on võrdlemisi suur,
- küüniste otsad on kulunud (siblib tihti allapanu ja mulda),
- kuked laulavad valjusti.
Tervete lindude väljaheited on tihedad, pruuni värvust, valge kirmega, pühkimisel nad veerevad kergesti.
Haiged ja nõrgad linnud:
- ei tule sööda juurde,
- hoiduvad tervetest lindudest eemale,
- seisavad longulastud tiibadega ja kohevil sulgedega,
- nende suled on sassis,
- on uniste, tuhmide ja silmakoobastesse langenud silmadega,
- hari kortsus, kael sisse tõmbunud.
Seedehäiretega kanade suled on kloaagi ümbruses vedelate väljaheidetega määrdunud.
Ülesanne:
Proovi loetleda viis tunnust, mille poolest erinevad linnud imetajatest.
Proovi loetleda viis tunnust, mille poolest erinevad linnud imetajatest.